Eesti Ekspress 06. mai 1999 Sport
"Eestlased mängivad jalgpalli nagu Shotlased"
TAUNO VAHTER

Päev enne volbrit. Ilm on vihmane ja maa on kaetud sopaloikudega. Ilma trotsides jooksevad jalgpalliväljakule 22 fanaatikut. See on Eesti jalgpallimeistrivõistluste IV liiga. Täna kohtuvad Tartu Ülikooli meeskond FC Fauna ja Tartu kompanii Üleajateenijate meeskond.

Plats nagu õieti reeglitepärast muljet ei jäta. Ääres kasvab kahes kohas muru ja keskel laiutab ilmatu sopaloik. Väravad on terasest - noh need, mis tegelikult ära keelati pärast seda, kui mitu mängijat sai surma pähekukkunud lati tõttu. Siin selline pisiasi ei loe. Väljaku ja trahvikasti piir on märgitud liivahunnikutega, teised märgistused puuduvad osalt üldse.

Vägisi tuleb meelde Shoti filmi "Acid House" samasugune meeskond, kes unistas päevast, mil nad saavad mängida kohe sellisel platsil, kus väravatel on võrgud.

Ja siis läheb mänguks. Sõjaväelastel on seljas pruunid maikad ja kollast-sinist värvi püksid. "Rootsi abi," pakub keegi. Ülikooli meeskonnal kipub üldse igaühel erinev munder olema: Marati dressidest kuni second-hand'i ja koondise särkideni. Üldiselt siiski sinisepoolne. Ei märka ainult nokamütsi kirjaga "Regatt 1980".

Filmis "My name is Joe" oldi sunnitud poest meeskonnale Brasiilia särgid varastama, et ühtset vormi saada.

Üsna kohe saab selgeks, et meeskonnad on küllaltki võrdsed. Üks lööb seisvast pallist mööda ja kukub sopaauku, teine ropendab üle väljaku nagu praporshtshik voi mitshman: NAHHUI, ANNA SEE PALL SIIA!!! Kohtunik siiski seekord veel küljeaudi vilistamise eest molli ei saa.

"Tsiviilühiskonda nad ikka ei sobi," märgib üks Fauna fänn.

Äkitselt saab üks ülikooli meeskonna mängija palli ja lööb selle päris kauni kaarega tagumise posti juurde väravasse.

"Sa kurat, nagu Ronaldo," karjub üks kümmekonnast Ülikooli meeskonna poolehoidjast ja hüppab koos teistega üles-alla. Siis hakatakse viiekesi lainet tegema, võit juba paistab.

Sõjaväelaste omaksed ja pruudid teevad hoopis vaiksemat häält. Või tulidki nad lihtsalt poisse vaatama?

Järgmiseks hakkavad FC Fauna fännid arutama eelmise päeva Brasiilia-Barcelona mängu ja seda, kelle pool õieti mängis Rivaldo. Kui sõdurite neiud hõiskama hakkavad, tuleb välja, et vahepeal olla ka viik tehtud. Väravat küll keegi märgata ei jõudnud.

Poolaeg. Tüsedam mees, rühmaülem, läheb koos alluvatega nõu pidama ja arvatakse, et kui neile võitu ei tule, siis 10 km metsajooksu on garanteeritud. Järgmise poolaja plaanid on kõigil väga kavalad. Kas 3-4-3 on parem kui 4-4-2 süsteem? Või võtaks hoopis kaitsesse kellegi tagasi?

Ei tea. Soparalli jätkub.

Teine poolaeg algab üsna veriselt. Keegi kukub pikali ja tõmbab vastu pudelipõhja käe lõhki. Teisele antakse jalaga kõhtu ja siis küünarnukiga pähe:

"Miks kohtunik kaarte ei anna?"

"Tal vist pole praegu."

Tore on. Vahepeal tulevad sõjaväeosast ülemused PAZ-bussiga - noh see, millega laipu veetakse - kaitseväele järele. Mängus lüüakse veel lähedalt paar väravat. Siis tuleb sõjaväelastele penalt. Päris hea - väravast ainult meetri mööda. Väravavaht vastab sellega et laseb aeglaselt tema poole veereva palli lihtsalt jalge vahelt läbi. Lõpus õnnestub veel Ülikooli meeskonnal viigistada ja 3:3 asi lõpebki. Kui hästi läheb, on dushiruumis ka (sooja) vett...

Aga paistab, et kõigil oli siiski lõbus - jalgpall on tõusuteel!